MIA, KONRAD JA AVANEVAD UKSED

Ma lugesin läbi raamatu nimega "Mia, Konrad ja avanevad uksed". Selle raamatu autor on Kätlin Vainola. See raamat rääkis ühest tüdrukust. Ta nimi oli Mia Karmen, aga teda kutsuti Mia. Ükspäev kui Mia jalutama läks nägi ta maas lebavat meest. Ta kutsus kiiresti kiirabi. Kui kiirabi oli kohal hakkati meest kanderaamile tõstma ja järsku ütles mees "mind ei ole vaja kiirabisse viia. Ma olen täitsa terve!". Mees hakkas pargi poole minema. Mia oli teda jälginud ning nad vestlesid pargis natuke aega. Mia sai teada, et mees ei tea isegi kes ta on. Hiljem sai ta palju uusi sõpru endale näiteks kioski tädi Miralda, Mia, mehike, Rasmus jms. Nad käisid ära linnavalitsuses ja tegid seal ühe väga suure hea teo ära. Nad hoidsid tagasi seda, et linnapead ei mürgitata. Selles raamatus oli nii palju seiklusi ja ma lihtsalt ei oska seda kokku võtta. Ma kindlasti soovitan seda lugeda!

MARDILEIB

Ma lugesin läbi Jaan Krossi raamatu Mardileib. See raamat rääkis ühest poisist kelle nimi oli Mart. Ta töötas apteegis meister Johhanni juures. Üks inimene tuli ükskord apteeki ning tahtis osta mitridaatsiumi. Seda pidi tegema sest see oli juba ära ostetud. Nad tegid nii, et Johann ütles mis asju on vaja ja Mart segas kokku. Kuna Mart pani nende ravimi asjade asemel magusaid asju tuli kokku mingi möks. Kuigi kui seda maitsta siis oli see väga hea. See oli nii hea, et see pandi müüki kõik ostsid. Terve apteek oli kliente täis. Selle leiva nimeks pandi mardileib. Üks päev tuli piiskopi Henric mardileiba maitsma, sest ta oli kuulnud, et see on väga hea maitsega. Ta murdis kõigepealt endale väikse juppi ja sõi ära siis ta küsis "mis selle söögi nimi on ?". Mart vastas "mardileib". Piiskopi Henric imestas ja lausus "see ei kõlba kuhugi!!". Mart oli ehmunud ja järsku lausus Henric "selle nimeks saab martsipan!". Ja sellest saati on martsipan nagu mardileib!

PAN KLEKSI AKADEEMIA

PAN KLEKSI AKADEEMIA

Autor: Jan Brzechwa

Illustraator: J. M. Szancer

Tegelased: pan Kleks, Matteus, erinevate muinasjuttud tegelased

Arvamus: Minu arvates oli see väga lahe raamat. Algul olin ma sellest raamatust ainult pisikese juttukese lugenud, aga siis ma veel ei saanud aru, et see matteus oli lind. Kui ma seda raamatut lugesin siis see oli vist teine või kolmas peatükk kus sain teada, et ta oli lind. Mulle tundus, et see pan Kleks oli nii õpetaja kui ka imeinimene. Ta õpetas lapsi igasugu asju tegema nt värvidega plökerdama ja parandas voodeid, kappe ja isegi peegleid. Ah, jaa tal oli seal erinevate muinasjuttude uksed. Kui sealt sisse minna olidki seal muinasjutus. Pidevalt saatis pan Kleks muinasjuttude maale Matteust. Seal käis ta vajalikke asju toomas. Soovitan kõigile!

Kilplased

Autor: Eno Raud

Illustraator: Priit Pärn

Tegelased: Kilplased

Arvamus: Minu arvates olid need kilplased väga rumalad. Peamiselt rääkis see raamat sellest m ida kilplased tegid ja osad teod olid natuke naljakad ka.

RAAMATUD!

Õpetaja tuletas meelde, et oleks vaja blogisse oma loetuid raamatuid kirjutada. Ja seda ma ka teen. Suvel lugesin kolm raamatut läbi. Need on sellised.





Sabrina teismeline nõid



Autor: Diana G. Gollagher



Illustraator: -



Tegelased: Libby, Sabrina, Harvey, Zelda, Hilda, Salem



Arvamus: Minu arvates on see superhea raamat. Ja kui ma seda raamatut lugesin tekkis mul selline tunne, et mulle meeldivad maagia raamatud ka.







Lohe Lembitu lood

pahandus ööbikuorus



Autor: Grethe Rõõm



Illustraator: Kristi Tuhkru-Tamm



Tegelased: Villi, Lembit, Heleene, Sandra, Pauliine jne.



Arvamus: See oli päris vahva raamat. Seal rääkis sellest kuidas lohe Lembit kadus järsku ära. Ta sattus kusagile inimeste juurde. Ta sai muidugi koju tagasi. Lugege täpsemalt raamatust.







Lohe Lembitu lood

kitserööv



Autor: Grethe Rõõm



Illustraator: Kristi Tuhkru-Tamm



Tegelased: Emil, Sandra, Lembit, Heleene jne.



Arvamus: See oli tore raamat. Selles raamatus rääkis sellest, kuidas Pauliine sattus peale kitse röövile. Lõpuks tuli välja, et röövlid olid Kriips ja Koma. Muidugi jõuab Kitse-Kati kari ilusti koju.

Ma olen unustanud kõige tähtsama...

Ma pole ammu juba rääkinud, mis minuga juhtunud on või kuidas mul suvi kulgeb. Üritan nüüd tasapisi kirjutada oma tegemistest.
Enamasti olen olnud kodus. Siis veedan palju aega oma maja taga. Seal on kolm kiike ja üks liumägi. Võiks ju arvata, et seal on igav aga see pole nii. Peale mu õe ja venna on seal teisigi lapsi. Vahel on meid kokku isegi 10 last ja meil on väga vahva koos mängida. Eriti vahva on mängida kulli, notsut, mädamuna ja hargilätsu. Viimasest mängust võtavad ka kõige väiksemad osa, muidu meeldib neile aga üle kõige kiikuda ja väga raske on neid sealt eemale saada.

Vahepeal käisin aga kaks nädalat maal vanaemal-vanaisal külas. Olin seal koos täditütre Anetega ja seal juhtus nii mõndagi põnevat.
Näiteks käib mu vanaisa tavaliselt hommikul jalutamas. Kella seitsme ja poole kaheksa aeg. Üks hommik läksin ma temaga kaasa ja nägin väikest siili. See vanaisa jalutusrada pole üldse lühike tee. Edasi ja tagasi umbes 5 km, aga sellegipoolest on mõnus ja värskendav hommikul jalutamas käia.
Kuumade ilmadega saime palju veega sulistada. Mu tädi ostis maale liuraja. See on selline paksem kile, kuhu peale pritsitakse vett. Vesi tuleb voolikust. Ootad natuke ja siis lasedki liugu. Kõige parem on kõhuli lasta, sest siis saab kõige pikema liu. Maal oli ka bassein kuhu sai hüpata. Vesi oli alati jahe ning oli mõnus palava ilmaga vees olla. Pärast tulin veest välja ja läksin otse põõsa äärde marju sööma. Ma kuivasin nii ruttu ära ja läksin uuesti basseini. Nüüd olen natuke pruunim ka kui enne. Rohkem pruunim ma ei tahakski olla.

Me ei olnud terve see kaks nädalat ainult vanaema-vanaisa juures, vaid käisime ka Valgas ja Viljandis sugulastel külas. Viljandi ja Valga vahelisel teel käisime uudistamas ka Helme varemeid ja liivakoopaid. Lossivaremete juurde viis trepp aga meie seda treppi Anetega ei märganudgi ning ronisime lihtsalt mäest üles. Oli see vast järsk mägi. Samal ajal läksid vanaema ja vanaisa trepist. Lossivaremetes sai natuke turnida. Kui lossivaremed said vaadatud, siis läksime liivakoobastesse. Seal oli üsna pime ja jahe. Koobaste sisse me ei läinud, sest vanaema arvas, et seal võib olla rästikuid. Edasi jätkus sõit Valka. Seal ööbisime sugulase suvilas. Õhtul grillisime ka. Järgmisel päeval käisime turul, kust ostsime mustikaid, ja väga palju kommi ka. Sama päeva õhtul sõitsime tagasi.

Teine sõit oli Viljandisse. Sel korral peatusime poolel teel Olustvere mõisas. Vanaema näitas, kus ta kunagi koolis käis ja seal oli palju erinevaid kodasid. Näiteks keraamikakoda, lapikoda jne. Keraamikakojas sai endale ehteid teha. Mina tegin tähekese, auto ja tibu. Tibu mulle, auto vennale ja täheke õele.

Viljandis peatusime sugulaste juures. Vanaema ajas toas juttu aga meie läksime õue ümbrust uudistama ja leidsime endile ka uued sõbrad. Mängisime nendega koos luurekat. See oli väga vahva. Enne magama minekut sai sugulastega veel suur padjasõda maha peetud. Järgmisel päeval aga käisime karjääris ujumas. Vesi oli nii mõnus ja soe. Pärast mitmetunnist rannas olekut sõitsime maale tagasi.
Maal oli lahe olla. Nüüd aga olen jälle kodus Haapsalus ja naudin suve ja vaheaega kuniks see veel kestab.

MINU PILDID EESTI TEISES OTSAS KÄIMISEST!

Siin on kaevanduse seinad. Ja nagu näha giid ka.

See oli meie giid kaevanduses. Mina tema nime igastahes ei mäleta.